Teadmusjuhtimine - kodutöö 4

Teadmusjuhtimise mõõtmise ja hindamise meetodid

Teadmusjuhtimine on saamas üha populaarsemaks juhtimismeetodiks. Kuid nagu teadmusjuhtimisel ei ole üht kindlat definitsiooni, ei ole olemas ka kindlaid teadmusjuhtimise mõõtmise ja hindamise meetodeid. Erinevad teoreetikud ja praktikud on välja pakkunud erinevaid teadmusjuhtimise mõõtmise viise, mida alljärgnev töö ka kajastab.

Teadmusjuhtimise puhul on kergem hinnata pigem teatud teadmusjuhtimise viise, kui tervet teadmusjuhtimise protsessi tervikuna. Kuigi Vestal (2002), uurides erinevate ettevõtete teadmusjuhtimite praktikaid, on tõestanud, et teadmusjuhtimine on toonud seda praktiseerinud ettevõtetele ka reaalset kasu, on seda siiski pigem raske rahaliselt tõestada.

Vestal tõi välja kõvera, mis näitab, kuidas toimub organisatsioonis teadmusjuhtimise protsessi areng. areng on jagatud viide staadiumisse, millest esimene on alustamise staadium, seejärel strateegia arendamise staadium, teadmusjuhtimise meetoditega alustamine, laienemine ja tugi ning protsessi juurutamine organisatsioonis.

Lopez (2001) on välja toonud kõikide nende erinevate staadiumite progressi hindamise viisid, mida saab kasutada organisatsioonis kõikide erinevate teadmusjuhtimise arengu protsesside mõõtmisel ja hindamisel.

Esimene staadium on teadmusjuhtimise idee teke organisatsioonis. Lopez (2001) usub, et suurema tõenäosusega saab teadmusjuhtimise idee alguse üksikindiviidist või organisatsiooni struktuuriüksusest kui organisatsiooni juhatusest. Seega esimene staadium teadmusjuhtimise protsessis on idee tekkimine ja selle esmane levitamine organisatsioonis. Lopezi (2001) sõnul saab seda staadiumit mõõta kõige paremini mõõtes, kui edukalt on ideed juhtkonna tasandil vasti võetud. Mitu inimest on ideed juba aktsepteerinud ja kuidas on ideele reageeritud.

Teine staadium on teadmusjuhtimise strateegia koostamine organisatsioonis ja süsteemi juurutamise algus. Lopezi sõnul ei tasu ka sellel tasemel hakata mõõtma rahalist kasu vaid pigem mõõta progressi. Näiteks seda, kas keegi on üldse ideega kaasa tulnud. Kui palju toetajaid on tekkinud, kui mitme otsusetegija ees on ideed esitletud, kui palju rahalist toetust on idee saanud ning kui kaugele on ideega jõutud. Sellest võib saada esimene mark idee alustamisest, mille järgi võib mõõta edasisi edusamme.

Kolmas staadium on esimeste teadmusjuhtimise nö pilootprojektidega alustamine. Selles staadiumis saab juba hakata mõõtma konkreetsemaid näitajaid, nagu näiteks aja säästmine teadmusjuhtimise rakendamisel. Kui on juba kasutusel esimesed teadmusjuhtimise meetodid, on võimalik nende meetodite kasutamist mõõta, mille tulemusena saab teada, kui palju teatud meetodite kasutamine säästab aega töö tegemisel ja muudab töö seega efektiivsemaks.

Samuti on võimalik erinevate analüütikatarkvarade abil mõõta kindla meetodi ja tehnoloogia kasutatavust – kui mitu korda on teatud linki klikitud, kes peamiselt seda tehnoloogiat kasutavad, kui tihti seda kasutatakse, kui palju on korduvkasutajaid ja paljud neist on nö püsikasutajad.

Kolmandas staadiumis on võimalik hakata koguma ka parimaid näiteid teadmusjuhtimise kasulikkusest. Erinevate küsitluste kaudu on võimalik mõõta, kas kasutajad ise jagavad vajalikku infot, kas nende poolt jagatud infot leitakse ja kasutatakse? Kas nad kasutavad teiste poolt jagatavat infot oma tööalaste tegevuste efektiivsuse tõstmiseks ja kas nad jagavad oma parimaid näiteid teistega.

Lopez (2001) arvab, et kasutajate motiveerimisega peab kaasas käima ka tunnustussüsteem, mille abil motiveeritakse kasutajaid oma teadmisi teistega jagama ja samuti teiste teadmisi otsima ja kasutama.

Neljandas staadiumis keskendutakse teadmusjuhtimise levitamisele ja süsteemi toetamisele kogu organisatsioonis. See staadium hõlmab juba mitmete teadmusjuhtimise projektide käivitamist organisatsioonis ning õnnestunud pilootprojektid on sellele ainult toeks. Sellises staadiumis tasuks mõõta, kas proekt on tänu teadmusjuhtimisele saanud väga hea või ainult keskmise tulemuse, kas teadmusjuhtimist on õigesti rakendatud, kas tekkinud kulud on läinud asja ette ning kas olemasolevad teadmised on kõigile arusaadavad ja kasutatavad.

Neljandas staadiumis on kõik teadmusjuhtimise protsessid ennast tegelikult juba tõestanud ning selles staadiumis saab paremini hinnata ja mõõta teadmusjuhtimise osaks olevaid teadmisi ja nende kasutegureid. Lopez(2001) kirjeldab ettevõtet Siemens, kes neljandas etapis püüdis mõõta olemasolevate teadmiste kvaliteeti, nende kasutamist ja teadmiste lisamist ühisesse teadmusjuhtimise süsteemi. Seega mõõdab Siemens, kui küps on nende ettevõttes teadmusjuhtimise protsess.

Viiendas ja viimases staadiumis toimub teadmusjuhtimise teooriate ja praktikate juurutamine terves institutsioonis. Viies staadium sõltub kõigi eelnevate staadiumite olemasolust. Seega peab teadmusjuhtimine olema osa ettevõtte ärimudelist, ettevõtte juhtimine peab olema struktureeritud vastavalt ning teadmusjuhtimine saab selgelt nähtavaks osaks organisatsiooni igapäevasest juhtimisest. Teadmiste ja informatsiooni jagamine saab igapäevaseks osaks organisatsiooni tööst ja juhtimisprotsessidest. Selleni staadiumini on jõudnud vaid vähesed organisatsioonid.

Nende viie staadiumi hindamisega on lõpp-kokkuvõttes võimalik hinnata ka kogu teadmusjuhtimise protsessi arengut. Kui esmaste staadiumite mõõtmiste tulemused näitavad, et protsessi rakendamisest on kasu, siis tasub organisatsioonil teadmusjuhtimise põhimõtetega veelgi kaugemale minna ning asuda püüdlema järgmiste staadiumite poole.

Kasutatud kirjandus:

Lopez, K. et al. (2001). Measurement for Knowledge Management. American Productivity and Quality Center.
http://www.providersedge.com/docs/km_articles/Measurement_for_KM.pdf

Robertson, J. (2003). Metrics for KM and CM. Step Two Designs. http://www.steptwo.com.au/papers/kmc_metrics/index.html

Vestal, W. (2002). Measuring Knowledge Management. American Productivity and Quality Center. http://www.providersedge.com/docs/km_articles/Measuring_KM.pdf