Teadusjuhtimise mõistet kirjeldab minu arvates kõige paremini Roots jt. (2008), kes käsitlevad teadmusjuhtimist kui teadmiste loomise ja teadmusringluse protsessi juhtimist organisatsioonis. Nad leiavad, et teadmusjuhtimise idee tuumaks on teadmusringluse ja teadmuse avardumise tagamine organisatsioonis ning teadmusjuhtimises on oluline erinevate struktuuriüksuste, indiviidide haaratus nii vertikaalsesses kui horisontaalsesse teadmusvahetuse protsessidesse organisatsioonis.
See definitsioon avardab minu jaoks kõige rohkem teadmusjuhtimise sisu ja olemust. Teadmusjuhtimine on organisatsioonis olevate teadmiste süstematiseerimine ja jagamine. Teadmusjuhtimise õige rakendamine tekitab olukorra, kus organisatsiooni kõikidel osakondadel ja võtmeisikutel on ülevaade, millised teadmised on organisatsioonis olemas, kuidas neid leida, omavahel integreerida ning kuidas need teadmised organisatsiooni efektiivsust suurendada saavad.
Teadmusjuhtimise kontseptsioon ja mõte on minu arvates jäänud alates mõiste loomisest põhimõtteliselt sarnaseks. Üle 20 aasta, kui teadmusjuhtimise mõiste on olnud kasutusel, on selle idee olnud sarnane - organisatsioonis olevaid teadmisi on vaja koguda, talletada, süstematiseerida ja vajadusel kasutada uute teadmiste saamiseks. Mis aga teadmusjuhtimise praktilist rakendamist mõjutanud ja arendanud on, on tehnoloogia areng.
Teadmusjuhtimine pärineb mitmetest erinevatest eluvaldkondadest, Wiig (1999) liigitab need järgmiselt:
- Religioon ja filosoofia püüavad mõista teadmiste rolli usklikus maailmas
- Psühholoogia uurib teadmiste rolli inimkäitumises
- Majandus ja sotsiaalteadused püüavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas
- Äriteoorias uurivad teadmiste rolli organisatsioonis ja selle tööd
Võib öelda, et teadmisi on vaja igas eluvaldkonnas ja nende juhtimine aitab kaasa iga valdkonna paremale mõistmisele ja efektiivsuse tõusule.
Teadmusjuhtimise arengu juures võib välja tuua mitmeid etappe. Juba 1959. aastal tõi juhtimis- ja ärialane mõtleja Peter Ferdinand Drucker oma raamatus välja termini knowledge worker ehk teadmustöötaja. 1966. aastal sõnastas Michael Polanyi terminid tacit knowledge ja explicit knowledge. 1982. aastal valiti juba ettevõtete seast parimaid näiteid juhtimisest ja sealt edasi toimus mitmeid etappe, mis rajasid tee teadmusjuhtimise mõiste arendamiseks. 1990ndate keskel toimus läbimurre, mil ettevõtted mõistsid üha enam teadmiste olulisust oma ettevõttes ning tehnoloogia areng aitas nende teadmisi süstematiseerima ja talletama hakata.
Koenig ja Neveroski (2008) toovad välja teadmusjuhtimise arengu neli etappi:
1. etapp - tehnoloogia mõjutused ja parimate näidete välja selgitamine
2. etapp - kogukondade teadmiste parimate näidete leidmine ja nende jagamine
3. etapp - süsteemi loomise vajaduse mõistmine, sisu juhtimise, metaandmete ja taksonoomia kasutamine
4. etapp - teadmusjuhtimise kasutamine väljaspool organisatsiooni
Teadmusjuhtimist seostatakse tihti infojuhtimisega. Samuti on skeptikuid kes usuvad, et tegelikult ongi tegemist samasisuliste mõistetega. Teadmiste tüüpide hulka kuuluvad andmed, informatsioon, teadmised ja tarkus. Tihti asetatakse need tüübid vastavalt hierarhiasse, kuid sellisel juhul vähetähtsustatakse hierarhias allpool olevaid tüüpe. Seega peaksid kõik need tüübid olema võrdse tähtsusega.
Teadmiste ja info hankimise viise on tänapäeval palju. Eriti suuri võimalusi pakuvad infotehnoloogilised lahendused. Info hankimisel on oluline teada, mida otsitakse, millisest kanalist, millise päringuga ning mida infoga hiljem tehakse.
Ülesanne 2.
Artikkel: Wilson "The nonsense of knowledge management"
Wilson usub, et teadmusjuhtimine on vaid järjekordne juhtimisalane moehullus, mis peagi hääbub. Tema arvates koosneb teadmusjuhtimise mõiste kahest osast - suuremas osas infojuhtimisest ja väiksemas osas efektiivse töö juhtimisest. Tema hinnangul on teadmusjuhtimine vaid järjekordne lisa paljudele erinevatele juhtimistehnikatele, mis on aja jooksul hääbunud. Wilson ei usu, et teadmusjuhtimine on miski, mis ettevõtetes töötab, eelkõige sellepärast, et kõik inimesed ja ettevõtted siiski soovivad oma teadmisi enda teada jätta, kuna see annab neile nende arvates teiste ees eelise. Ta küsib, et miks peaks keegi oma teadmisi jagama, kui need on tema eeliseks näiteks uue töökoha saamisel.
Milliseid käsitlusi autor infojuhtimisest ja teadmusjuhtimisest esitab?
Wilsoni sõnul on teadmised need, mida me teame. Teadmised hõlmavad arusaamasid ja õpitut, mis talletuvad meie meeltes ja mida me kasutame suhtluses välismaailmaga ja teiste inimestega. Kui me tahame väljendada seda, mida me teame kas kirjalikult, suuliselt, graafiliselt või kehakeeles, teeme me seda informatsiooni abil. Sellised teated koosnevad informatsioonist mitte teadmistest. Sellest infost saab vastuvõtja aru vastavalt temal olemasolevatele teadmistele ja talletab selle oma teadmiste hulka.
Wilson usub, et teadmisi ei ole võimalik juhtida, sest see o miski, mis on talletunud meie kahe kõrva vahele ja ainult sinna. Kui töötaja lahkub asutusest, siis ükskõik kui palju ta on varasemalt jaganud, jäävad tema teadmised ikkagi ainult tema pähe alles.
Millised on seosed infojuhtimise ja teadmusjuhtimise vahel?
Wilson usub, et nende terminite vahelised seosed on väga suured. Ta usub, et infojuhtimine moodustab enamuse teadmusjuhtimisest ja pakub isegi, et nende definitsioonid on tihti äärmiselt sarnased või isegi samad.
Millised on peamised järeldused, soovitused?
Wilson ei tagane oma arvamusest, et teadmusjuhtimist ei saa tegelikult olemas olla, kuna teadmisi pole võimalik juhtida ja on kindel et selle teooria mitte võimalikkusest saadakse peagi aru ja see hääbub nagu mitmed teisedki varem populaarsed olnud juhtimistehnikad.
Milliseid meetodeid autor kasutab järeldusteni jõudmiseks?
Wilson kasutas oma järeldusteni jõudmiseks erinevate teadusajakirjade teadmusjuhtimisest rääkivate artiklite analüüsi, infot konsultatsioonifirmade veebilehekülgedel ning ärikoolides õpetatava analüüsi antud teemadel.
